teisipäev, 15. märts 2016

Sõprus?


Kas sõprus, kus mina olen ainus osapool, kes helistab-kirjutab ja kokkusaamisi sebib, on üldse sõpruse nime ja pingutust väärt?

Või kehtib hoopis järgmine ütlus...?


Kas tõesti mina olen see loll, kes vihjest aru ei saa? Aga mis siis saab, kui mina ka enam ei helista ega kokkusaamisi korralda? Satume aasta pärast juhuslikult tänaval kokku, naeratame ebamugavust tundes, hõiskame õhinal "oh, pole ammu näinud, me peaksime kindlasti kokku saama!" ja jookseme kiirelt minema, et järgmisel juhuslikul kohtumisel jälle samasuguseid tühje ettepanekuid kuuldavale tuua?
Ausalt, ma luban - varsti ma võtan end kokku ja ei ole enam see, kes muudkui helistab ja kohtumist korraldada üritab. Kohe, kui ma õpin ühiseid mälestusi ja ajalugu prügikasti viskama.

Kommentaare ei ole: